Kassid kui meie pere lapsed.

Tere õhtust, kallid sõbrad! Lubasin küll hommikul kirjutada, aga olin tegevust täis, nimelt käisin kinos. Vaatasime filmi ’’Reis2’’ ja peab tõdema, et väga huvitav oli ning põnevusrohke. Aga see selleks. Tegelikult tahan Teile rääkida nüüd ühe loo, kuid kolmes osas ja nimelt oma kassidest. Meie perel on kolm kassi: Rasmus, Stefany ja Archie. Räägin Teile loo, kuidas me kiisud saime ja kuidas on möödunud meie elu kasside keskel. Nii et varuge aega ning nautige lugemist :)


Esimesena räägin ikka meie esimesest kassist – Rasmusest. Rassu on umbes 6 ja pool aastat vana. Miks umbes? Aga just seepärast, et keegi ei oska öelda ta tegelikku vanust, kuna leidsime ta õuest. Siis oli ta alles kuskil kolmekuune ning täiesti üksi.

Ühel tuulisel ja sombusel päeval otsustasime kolme sõbrannaga välja minna. Tuul liigutas puudeoksi ning pööras lehti igasse võimalikku suunda. Pori kleepus saabaste taldade külge kinni ning vihm jättis kristalseid piiskasid meie põskedele. Kõndisime mööda pargi teed ning rääkisime maast ja ilmast kuni jõudsime Valga Statoili juurde. Sealt natuke edasi poole minnes tuleb autosild ja vasakul pool on väike võsa. Jõudsime silla lähedale ja äkki kuulsime endi naerukaja sees kellegi imelikku häält. Kohe ei saanudki aru, mis see on, niivõrd imelik heli oli. Justkui oleks kellelgi kurk haige ja sõnad ei taha suust kuidagi väljuda ning selle asemel tuleb ebaselge kõla. Pikapeale igale poole jälgides nägime enda jalge ette tulemas üht pisikest kiisut.

Kiisu oli väga närune, must ja märg. Tema vurrud olid justkui pooleks lõigatud ning nina peal olid mustad täpilised plekid. Kasukas oli täiesti läbimärg ning tükkis. Sülle võttes tilkus kiisu isegi vett, kuna niivõrd märg oli. Kuna meist keegi ei julgenud teda eriti sülle võtta, otsustas Hannaliisa panna ta kilekoti peale ja kanda minu koduni. Koju jõudes oli emme šokis ning ei teadnudki kohe, mis temaga ette võtta. Panime ta maha ja hakkasime aga arutama, mis temaga teha. Hannaliisa ei saanud kassi omada, kuna temal oli koer. Samuti ei saanud seda teha Laura kui ka Karina. Niisiis jäingi ainult mina järgi, kellel sel hetkel ühtegi kodulooma polnud.

Emmele läks kiisu nii südamesse, et ta ei olekski arvatavasti teda ära andnud. Asusime kolmekesi Hannaliisa ja emmega kiisu eest hoolitsema. Mina tõin puuri aluse ja tekid ning söögi, emme ja Hannaliisa kiskusid kurje kirpe Rassult ära. Kiisu oli kohe õnnelikum ja sõi nagu poleks kunagi söögi lõhna tundnudki. Pesime kiisu ilusti puhtaks ja panime minu tuppa magama. Järgmisel päeval käis emme Rassuga loomaarsti juures ja tehti vajalikud süstid. Kui arst küsis, kas anname kiisu varjupaika, teadis emme kohe öelda, et jätame ta endale. Ja niimoodi jäigi Rassu meile. Nime sai Rasmus Astrid Lindgreni raamatu ’’Hulkur Rasmus’’ järgi. Nimelt tol ajal oli see mul kohustuslikus kirjanduses lugeda.

Nüüdseks on Rassu väga intelligentne ja viisakas poiss. Nurrub palju ning vahepeal ka suhtleb meiega. Väga tänulik ning abivalmis kiisu. 

Rassu peesitab :)

Rassu tudumas.

Härra Rasmus Kubi.

Järgmiseks, teisena, räägin Teile loo meie teisest kiisust Stefanyst. Steffi on umbes nelja aastane ning samuti ka tema puhul ei tea me täpset vanust, kuna saime ta väljast. Aga erinevalt Rassust ei leidnud meie Steffit, vaid tema leidis meid. Ta oli ilus ja hoolitsetud kiisu.

Suvel ühel kuumal ja päikselisel päeval olin sõpradega väljas. Päike silitas meie nahka ning söövitas pruunikat jumet sellesse. Mõnus soe tuul lehvitas meie juukseid ja andis soojust. Istusime sõpradega minu maja läheduses oleva Veterinaarkeskuse treppidel. Rahvast oli ikka suhteliselt palju ning kõik rääkisid tühja-tähja juttu. Kõigil oli lõbus olemine ja keegi ei teinud teistest tegevustest väljagi, kuni äkki kuulsime kiunuvat heli. Täpselt samamoodi ka seekord ei mõistnud keegi, mis see siis nüüd on. Hääle kõla kostus muudkui lähemale ja lähemale kuni äkki nägime musta kogu. Kohe ei saanudki aru, mis see on, kui lõpuks tuli kiisu joostes meie juurde.

Kass oli väga ilus ja hoolitsetud. Oli näha, et kiisu tuli kodust mitte ei olnud hulkuv kass. Tema karv läikis ning käpad olid puhtad. Ta tuli meie juurde ja muudkui mjäugus ning otsis meie hellust. Mul hakkas temast nii hale, et tõin talle muudkui süüa ja juua. Kõik arutasid, et ei tea, kas ta on nüüd kuskilt kodust tulnud või on siiski hulkuv kiisu. Teisel päeval olime jälle väljas ning jällegi tuli kiisu sinna ning nurrus ja nuttis. Niimoodi käis ta seal kuskil kolm päeva, kuni läksime emmega randa ja kiisu hakkas kaasa tulema. Siis nägi ka emme teda ja otsustas panna kuulutuse raadiosse, et on kadunud kiisu. Aga siiamaani pole tulnud vastukaja ja tol päeval otsustas emme ta meie juurde koju elama tuua.

Steffi oli väga iseseisev ja ülbe kiisu eriti teiste kasside suhtes. Alguses ta lausa urises Rassu peale ja vältis teda. Aega mööda nad harjusid teineteisega ja siiamaani mängivad ja kaklevad. Steffike on eriline selle poolest, et tema sööb ainult kuivtoitu ning ei lase end süles hoida. Oma nime sai ta lauljatari Gwen Stefani järgi. Nimelt emmega rannas olles arutasime, et mis nime võiks talle panna. Emme arvas, et kuna Rasmus meenutab bändi The Rasmus, siis peab teisele kiisule ka kellegi kuulsuse järgi nime panema. Stefany sobis ideaalselt meie arust.

Praegu on Steffi natuke küll kuri, kuid samas hell ja armas kiisu. Talle meeldib magada teleka peal, kuna seal on soe ja öösiti magab emme kaisus. 

Steffike magamas.

Steffi aitab kodutööd teha :)

Ning lõpuks viimaseks räägin Teile meie kõige pisemast kiisust – Archiest. Archie on umbes poole aastane ja ka tema vanust me täpselt ei tea, aga passis on kirjas 1.september 2011, kuigi see on ka umbes pandud. Tema tõime Valga loomade varjupaigast.

Talvel, enne jõule otsustasime emmega võtta minule kiisupoja. Sellel päeval lendles väljas palju lumehelbeid ning vesine maa tegi autosõidu libedaks. Taevas oli täis halle lendlevaid pilvi ning õhus oli tunda talve hõngu. Mööda vesist teed sõitsime emmega varjupaika. Võtsime kaasa puuri, millele oli asetatud fliisist alus ning asusime aga hoone poole. Ukse tegi meile lahti üks tore naine ning lasi meil kiisupojad üle vaadata. Seal oli neli kiisut ühes väikeses puuris ning üks neist oli juba broneeritud. Veel oli üks päris pisike haige kiisu ning kaks tervet kiisut, viimased olid õde ja vend. Otsustasime võtta õekese Piibe ja koju tuues selgus, et tema kõhu all oli väga suur muna.

Olime emmega šokis ning viisime ta tagasi varjupaika ning loomade hoolitseja ütles meile, et valiksime teise kiisu, kuna nad viivad tüdruku arsti juurde. Võtsime siis tema vennakese, kes emmele kohe alguses kõige rohkem silma jäi. Nad mõlemad olid küll metsikud, kuid poisu oli natuke rahulikum. Panime ta puuri, maksime raha ära ning tõime ta aga koju. Autos oli ta väga uudishimulik ning kuna puur oli külje pealt lahti, tuli ta sealt välja ning läks kohe uudistama. Emme võttis ta sülle ja tõigi niimoodi koju. Koju jõudes oli kiisupoja natuke arglik ning kohanes kuskil kaks päeva. Tutvustasime teda Rassule ja nemad hakkasid koheselt hästi läbi saama, aga Steffi on siiamaani tema vastu väga külm ja kuri, pidevalt uriseb.

Archie oli väga kõhna ja haises kohutavalt. Me pesime ta ilusti puhtaks ning andsime talle palju süüa. Kiisu oskas koheselt potil käia ning oli väga tubli. Talle meeldis väga mängida ning ta polnud enam üldse kartlik. Magas ta alguses alati minu toas kinni, sest kartsime teda välja lasta öösel, kuna Steffile ta ei meeldinud. Nime leidsime talle küll Internetist, võtsin nimekirja ja sealt tuli nimi Archie ning emmele see meeldis. Nimelt on Venemaal ühe kuulsa saatejuhi nimi Archi. Tema järgi ta saigi nime. Kuigi algselt varjupaigas oli ta nimi Poogen, siis vahetasime selle, kuna emmel oli seda raske hääldada ja tahtsime midagi vene pärast.

Kiisuke on nüüdseks Tallinnas minu juures ja alati tudub minuga ühes voodis. Talle meeldib kõige rohkem mängida oma mänguhiirega ning muidugi ka Rassuga. 

Pisi Archie tudumas.

Ilus portreepilt Archiest :)

Tudumas jälle.

See oli pikk, kuid südamlik lugu minu kolmest armsast kiisust. Kiisud on väga rahul oma eluga ning pahandusi teevad harva. Nad toovad koju palju soojust ja naeru. Kui kiisud mängivad, siis seda on alati naljakas jälgida. Samuti on väga naljakad nende magamisasendid. Lausa vapustavad. Kunagi äikesetormi ajal oli nii kõva äike, et isegi Rassu peitis end voodi alla. Steffi teeb aga nii naljakalt anuvat häält, kui ta välja tahab, et see teeb meile palju nalja. Ja Archieke proovib alati nii kõrgele hüpata, et vahepeal kukub ja kuigi meil on temast kahju, siis ikkagi pakub ka see lõbu.

Väike võtab suurelt eeskuju :)

Pisikesed tuduvad.

Loodan, et minu pikk ja väsitav lugu oli nauditav ning pakkus Teile huvi. Seekord aga kirjutamiseni ;)