My first day.

Täna on minu täitsa esimene päev blogi pidamises. Miks ma otsustasin seda teha ? Kuna viimasel ajal olen väga palju tegelenud meisterdamisega, siis tahaksin seda kuskil jäädvustada, et see kõik kaotsi ei läheks ja mõtted kohe kirja saaksid. Loodan täiustada blogi iga oma sissekandega ja loodan, et lugejad jäävad rahule. Esialgu tuleb aga mul endal harjuda selle blogi kujundusega ja iseärasustega.

Täna teen algust ühe enda loodud looga ning juba homme postitan siia üles ühe tegevusrikka ja huvitava postituse :) Enjoy!

Ärgates kohutavas peavalus ja otsides pimesi sahtlites aspiriini, leidsin sealt hoopis äratuskella, mille äratuse olin maha maganud ja tunniosuti oli liikunud juba nii kaugele, et väljas hakkas pimedaks minema. Ma püüdsin oma tursunuid silmi rohkem lahti upitada, et näha, mida näitab minutiosuti. Äkki on mul siiski veel lootust. Minutiosuti näitas pisut üle kuue minuti, mis tähendas, et ma jõuan veel rongile, kui ma koheselt endale tiivad kasvataksin. Hüppasin järsult voodilt püsti ja tundsin, et peavalu muutus veel hullemaks. Istusin tagasi voodiäärele ja püüdsin selget pilti endale ette manada. Kui hakkasin juba enam vähem selgelt värve eristama, läksin pooljoostes arvuti juurde ja toksisin otsingusse ''bussireisid''. Arvutihiirega alla poole kerides leidsin viimase aja, mis näitas, et buss väljub Tallinnast kell 17.45 ja jõuab Valka kell 21.50. Mul polnudki teist valikut, viie minutiga ma end korda teha ei jõua, pealegi kulub mul bussijaama jõudmiseks vähemalt viisteist minutit. Niisiis läksin kööki ja panin veekeetja tööle. Tavaliselt ei joo ma kohvi, kuna see ei meeldi mulle juba selle maitse pärast. Seekord otsisin tükk aega korrastama köögisahtlitest ja -riiulitelt kohvipakki, sest kõhutunne ütles, et sellise peavalu juures ainuüksi piparmünditee ei aita. Olen kuskilt kuulnud või lugenud, et kofeiin aitab veresoontel aheneda ja seega ka leevendab peavalu. Kui ma lõpuks kohvipaki leidsin, imestasin, et paki põhjas oli vaid kaks teelusikatäit kohvi. Kes küll seda vahepeal nii usinasti tühjendanud on? Ma ei teadnud seda ja ega see mind eriti sel hetkel ei huvitanudki, kuna ainuke asi, mis mulle muret ja ka valu tegi, oli mu pea. Kohvi joonud, asjad pakkinud ja end korda teinud, olin ma lõpuks valmis Tallinna kodust lahkuma, et jõuda õigeks ajaks bussijaama ja seejärel lasta end bussil sõidutada kodulinna. Mulle ei meeldi bussid. Mulle ei meeldi bussis sõitvad inimesed. Mulle ei meeldi bussis lehkav õhk. Ainukesed vahendid, mis mulle sobivad ühest punktist teise jõudmiseks, on autod ja laevad. Rongid teevad liiga palju müra ja kõiguvad öösiti väga häirivalt. Lennukid aga tõusevad niivõrd kõrgele, et mul tuleb kananahk ihule ja järgnevad lennukis olevad tunnid olen lihtsalt pehmelt öeldult paanikas.

Järgnevad neli tundi, mis kulus Tallinnast Valka jõudmiseks, püüdsin lootusetult leida und bussis. Just sel hetkel, mil silmad vajusid iseenesest kinni ja tekkis selline mõnus tunne, et kohe kohe jään magama, sõitis buss äkki üle mingisuguse suure künka ning mul kulus jälle umbes pool tundi, et silmad looja lasta. Küll Eesti teedel on ikka palju künki! Niisiis ei jäänud mul midagi muud üle, kui lihtsalt aknast välja vaadata. Minu õnneks on Eestis imeilus loodus ja seda eriti talvel, kui puud on kaetud valge lumemantliga ja okstelt justkui tilguks alla valget värvi. Selle ilusa vaatepildi nimel olen nõus veetma bussis need kohutavad neli tundi, jalad ära külmunud ja nina punane kui jõuluvanal. Jõudnud lõpuks oma kodukohta Valka, tatsasin auto heitgaasidest ja porist pruuniks läinud lumel bussijaama vastas olevale pingile. Istusin pingile, mis minu üllatuseks polnudki märg, võrreldes sellega, milline sula oli ümberringi. Helistasin oma emale, kes pidi saatma Rasmuse mulle järgi. Rasmus on mu vend, minust kolm aastat vanem. Ta on ainuke inimene siin ilmas, kes ei pahandaks, kui ma teda kella kolme ajal öösel üles ärataksin ja ütleksin, et ta minuga tegeleks, sest mul pole und. Ei, ta ei vihastaks. Ta tõuseks püsti, vaataks oma türkiissiniste silmadega mulle otsa ning tooks kapist kaardipaki, et mulle järjekordselt pokkeris pähe teha. See omakorda viiks mind endast välja ning ma läheksin magama ja Rasmus on saavutanud oma eesmärgi - minna ise magama ja saada ka mind lõpuks magama. Nägin juba kaugelt musta Audit ning hakkasin selle poole liikuma. Liikumine muutus ühel hetkel jooksmiseks ning järgmisel hetkel oleksin juba lennanud, kui see oleks võimalik olnud. Niivõrd igatsesin oma venda näha. Kui auto minu juurde jõudis või siis mina auto juurde, emba-kumba, tõmbasin ukse lahti ja hüppasin autosse. Tegin Rasmusele kõige kõvema kalli, milleks suuteline olin ning andsin talle põsemusi. '' Noh, kus sa nii kaua olid, ootasime Sind juba üle viie tunni. Kui sa veel kaks minutit oleksid hilinenud, ei oleks ma sulle järgi viitsinud tulla,'' lausus Rasmus muiates. Ta tegi alati märkusi minu hilinemiste kohta, kuna tõtt-öeldes oli mul neid rohkem kui õigeks ajaks saabumisi. Mind see ei häirinud ja see oli peaasi. '' Kuidas läheb?'' küsisin lühidalt ja otsekoheselt. '' Nagu alati. Töö, kodu, alkohol ja kui aega jätkub, siis ka naised.'' Mulle isegi meeldis, kuidas ta vahepeal naisi kohtles. Nagu need olevused oleksid alamad ning kui ta soovib, siis saab igal ajal teha nendega mida iganes tema ise soovib. Väliselt jättis ta tõesti kõigile sellise mulje, kuid mina teadsin, et hinges oleks ta nõus oma armastatu nimel sooritama kas või imetegusid. Ja see oli tema üks selliseid külgi, mida ma meeste juures kõige rohkem imetlesin - suhtuda naistesse ükskõikselt, kuni kellessegi armud. Kahjuks teadsin ainult omaenda venda, kes oli sellist tüüpi ja suhe oma vennaga ei tuleks mulle isegi mõttesse. Kuigi olin meedias kuulnud lastest, kelle ema ja isa olid õde ja vend. Nii et tuleb siis välja, et lapse ema on talle ühtaegu ka tädi ja isa vend? Ma ei taha sellele mõelda, mõtlen sellele kunagi hiljem. '' Sa ei muutu ka kunagi. Aga just seepärast ma sind armastangi, Rass.'' '' Ehh, mina Sind ka, Steff,'' soojendas ta mu südant oma sõnadega. '' Terekest sealpool. Rass, äkki oleks mind ka aeg tutvustada oma kaunile õele,'' tegi keegi ettepaneku kuskilt tagant poolt ning hetkeks jättis mu süda kolm lööki vahele. Jah, ma tundsin selle hääle ära. Jah, see hääl oli mu peas kummitanud juba tervet kolm kuud ning lõpuks kuulsin ma seda ka väljaspool oma pead. Jah, see oli tema...